Kobeda Kuke Blogi 1. Sissejuhatus.

Joonista mulle taevas….

“risui mne neeba…” – laulusõnad, mis jäid mulle kummitama  Kobeda Kuke köögiriiulil lõugavast raadiost. Jõnksutasin puusi muusikarütmis kaasa ja panin pihta tükikese koogiäärt, mida külmlauakokk Meelika oli vastvalminud plaadimaiuse küljest ära lõiganud. Enne tuli muidugi kiirelt kiigata juhataja Ummi paokil kabinetiukse poole. Selge, istub, nägu Delfi uudistes. Kiire amps, veel üks kontrollpilk "napooleoni" kabinetka suunas, hõige köögi teisele poole peakokale "kanasnitsleid, palun" ja kiirelt lükanduste vahelt buffeesse tagasi. Einoloomulikult, selle 20 sekundi jooksul oli sinna pannide ette juba siginenud tüüpiline seltskond - kaks äravahetamiseni sarnast poisipea ja prillidega paksu soome prouat (üks ainult natukene lühem kui teine) ja nende näost punetavad higiste juustega abikaasad (ühel ainult natukene suurem kõht üle püksivärvli). Selge, astume neile aga ligi ja "...tämä on kanafilee juustolla, ja tämä on kanaleige...tässa on viinerleige...."

Niisiis - nagu ma oma eelmises postituses mainisin, tuleb totaalne blogiuuendus. :) Igasugune sentimentaalsus ja hala on lõppenud, Sallike täiesti jälle tema ise, vaimukas ja löögivalmis ning vaatamas maailma mõnusa sarkasmiga. Kui vaja. :) Aga tuhandeprotsendiliselt on tal alles tema süda, mis hakkab alati valutama, kui näeb ülekohut. Ja seda on ta viimase 3 aasta jooksul näinud palju...aga see saab ka kõik siia järjekorras kirja pandud. 

Võtame näiteks sellesama koogitüki - miks ma pidin  seda salaja võtma? Kokk lõikab koogi lahti, sätib õige grammkaaluga tükid taldrikule ja viib saali desserdilauale. Äralõigatud ääri ei kasutata, need visatakse minema. Oma töötajatele söömiseks - EI, EI, EI!!! Miks mitte, küsite teie. Mina küsisin ka kunagi. 

"See on restorani vara!" karjus näost punane  Ummi. "Aru ei saa või!! Mina f..k ei käi teie kodudes varastamas. Te saate osta kord päevas toitu 50% soodsamalt - v...u, mingit tasuta magustoite siin ei jagata!"

Ahah. Aitäh! Õnneks ei toimunud see küsimine päris alguses, kui olin veel täis lootust ja õhinat ja energiat ja soovi Ummit päriselt ka restorani juhtimisel aidata. Milleks ta mind tegelikult 3 aastat tagasi kutsus. Siis oleksin ma vist järjekordselt soolasambaks tardunud. Küsisin ikka juba oma ülipaksu naha kaitsvas varjus, ja reageerisin "vastusele" vaid "ilmega nr.2 - võimalikult neutraalne silmade ja suu hoiak, pilk Ummi ninal". Ülejäänud, kes sel hetkel samuti lähedal seisid, kasutasid umbes sama taktikat.

Pärast toimus meil omavahel muidugi traditsiooniline pilkude ja/või muiete vahetus. Tubli, Ummi!! Mine võta nüüd baarist täna oma esimesed 4cl Vana Tallinnat.....:)